VESTLUS LÕKKE ÄÄRES ISTUDES

Tanel Rander: Tekstis, mis sinu installatsiooniga kaasas käib, alustad sa linnast. Sa räägid, et linnal on juured, ja neid kastetakse kogu aeg. Mis seal linnas kasvab, et tal juured on?

Inga Salurand: Kastmine on rohkem nagu metafoor selles tekstis. Mõte on selles, et kui sa tahad elada mingis kohas, siis sa kastad seda kohta, selleks et see oleks elamiskõlbulik. Ja kui sul on tunne, et tahad kolida kuhugi mujale, siis sa võibolla oled liiga keskendunud sellele, et kasta seda kohta, kus sa oled. Nii lihtne see ongi.

Tanel: Kastmine on justkui millegi toitmine, et ta elus püsiks.

Inga: Jah, ja mõnes mõttes on ta seotud ka mäletamisega. Kui sa elad kohas, kus sa tahad mäletada seda, kes seal eelnevalt  elasid, hoida traditsioone, siis ei saagi vahetada elukohta, sest selle läbi sa kastad seda kohta.

Tanel: Kuidas on mälestuste võ mälu kastmisega? Nagu sa kirjutad, “kes  ühte ja sama juttu mäluvad, neil on hästi arenenud mälumislihased". Kuidas mälestuste kastmisega on, kas monumendid on puud mida inimesed istutavad, et neid kasta, et mälulihaseid treenida?

Inga: Need on nagu verstapostid või meeldetuletused, märkmed. Paned märgi maha, et mitte unustada. 

Tanel: Kas mööda ei panda mingite asjadega, kui vaadata kuidas nelgihunnikutega kastetakse pronkssõdurit Tallinnas. Kas seal on midagi valesti läinud? Kas neil inimestel on suured mälumislihased ja väike kujutlusvõime?

Inga: Ma ei ütle ju, mis on õige või vale, ma ise tunnen, et ei peaks kogu aeg kastma üht ja sama kohta. Et võiks liikuda ringi ja kasta erinevaid kohti. Mõnes mõttes selle monumendi kastmisega kasvatame iseenda koormat. Ja ühel hetkel on lihtsalt väga raske olla.

Tanel: Mälukoorem, mis võib jalgu jääda.

Inga: Jah, mälukoorem, mis on konkreetsed ruumid või aeg, mida ei eksisteeri aga sa kannad teda ikka kaasas. Ja kui sa oled seal, kus sa praegu oled, on sul ikka kaasas nii palju ruume, mälukohti.

Tanel: Sinu installatsioonis on need savist kujud või hooned segamini taimedega. Kas seal on mingi viide kastmisele? Ühed neist tahavad vett, ma isegi mäletan, kui sa neid kastsid. Ma arvasin, et sa kastad maju aga sa kastsid taimi. Kas see väljendab mingit sellist panustamise asja... 

Inga: Võin selelle vastata väga lihtsalt. Mulle tundus, et nende majade vahele oli vaja mingit orgaanikat. Seda, millel on juured all.

Tanel: Sest majadel ei ole juuri? 

Inga: Oleneb majast. Oleneb, kes seal elab ja kas seal elab keegi. Võibolla ei pea seal elama keegi sees, aga seal elavad mälestused endiselt edasi. Nendel ikkagi on juured all, ma arvan.

Tanel (osutades šašlõkibaarile): Sellel majal on ka mingid juured all... 

Inga: Inimesed kes Rakveres elavad, mäletavad seda maja mingite konkreetsete ruumidega, neile seostub see mingite konkreetsete inimestega, oma isiklike kogemuste ja mälupiltidega.

Tanel: Kui majal on juured, milleks on näiteks mälu, siis maja tüvi ja lehestik on nagu inimestes nende mälestustena. Seda kannavadad inimesed..

Inga: Jah, võibolla.

Tanel: Sinu hoonete põhistruktuur on kera või ring, sa kirjutasid pesa kontseptsionist ka, pesa ongi ring, see on nagu maailma loomine enda ümber, 360 kraadi. Miks neist vormidest kuidagi pääsu pole? Inimene üritab küll keerulisi konstruktsioone luua aga kõik taandub ikkagi sellisele ringile, mul kuidagi on nagu selline tunne...

Inga: Praegu enamasti ei ole ringikujulisi maju, on ikkagi nelinurkseid. Mulle meeldis mängida geomeetriaga, et on nii ringid kui ka nelinurksed majad.

Tanel: Aga nad on alati seest tühjad või?

Inga: Jah, nad on seest tühjad. Ja üks tähelepanelik vaataja küsis, miks neil uksi ei ole. Ka see pole minu jaoks oluline. Mulle meeldib see, et kuna nad on seest tühjad, pole neil katuseid. Nad on vertikaalses, mitte horisontaalses ühenduses. Uks ei pea tingimata olema külje peal, nagu me harjunud oleme.

Tanel: Kas see on tühjuse hõivamine, kui me selliseid maju ehitame? Või on see hoopis tühjuse ümber müüri loomine, mingi piiratud ala loomine?

Inga: Mulle tundub et meil on vaja lihtsalt seda pesa, turvalist kohta, mis on kaitstud väliste tingimuste eest. Paratamtult hõivab see tühja koha. See on tingitud vajadusest.

Tanel: See pesa mahajätmine tundub olevat keeruline. "Kiss and Fly" tähendab tsooni, kus sa millegi sellise, oma attachmendi maha jätad.

Inga: See on vaheala, ei ole üks ega teine, vaid sa oled kuskil seal vahepeal. 

Tanel: Aga mis see tähendab, et kopsud on virmalisi täis, kui sa seda hüpet või sooritust teed?

Inga: Ma arvan, et see on selline tunnetuslik asi. Üritasin leida õiget vastet sõnades sellele tunnetusele.

Tanel: Sa tunned nagu kutset kuhugi mujale? Või peab see olema nagu mingi loodusnähtus, mis tuleb, kui sa selle pesa maha jätad ja hüppe sooritad?

Inga: Ega see pesa mahajätmine ei tähenda, et ma peaksin oma kodu maha jätma, et ma pean füüsiliselt kuskile liikuma. Mõtlen pigem seda, et sa oma peas suudaksid jätta oma kodu sinna, kus ta on. Kui sa mõtled kodu peale, siis inimene tihti mõtleb oma esimese kodu, lapsepõlvekodu peale, mis tekitab sooja ja turvalise tunde. Kui inimeselt küsida, mis on sinu kodu, siis ta hakkab kirjeldama oma lapsepõlvekodu enamasti. Sellega kaasneb palju soojust ja turvalisust. Nagu pelgupaik, sinu püha koda.

Tanel: Korraga mulle meenus, et see inimfiguuri laadne kujutis, kust tulevad valged niidid sinu installatsiooni majade külge, on nagu omamoodi virmalised, mis on kerkinud linna kohale.

Inga: Võib vaadata küll nii.

Tanel: Kas ta võib olla mingi teispoolsusele osutav sümbol, mida peaks meeles pidama alati, et ei oleks selle elavaga liiga seotud?

Inga: Ma üldiselt teen selliseid asju intuitiivselt ega mõtle konkreetselt teispoolsuse peale. Aga kõik need assotsiatsioonid on õiged, see võib olla nii seda kui teist. Ühel hetkel ma ei oska ära seletada asju, mida ma teen, need tunduvad lihtsalt õiged või mul on vaja ühendada erinevaid materjale mingite vahematerjalide  kaudu. Minu jaoks loob ta dünaamika sinna ruumi, mingi liikumise, mille märk on kiir.

Tanel: Seoses hammastega mõtlen ma palju aja hammaste peale. Need teevad pidevalt tööd. Kui sa teed näituse või kunstiteose, siis see lihtsalt kaob, kui mitte füüsiliselt, siis ka tähenduslikus mõttes. Kuidas sa näed aja hambaid omaenda loomingu puhul, kas see peab aja hammastele vastu. Kas sa mõtled selliste asjade peale?

Inga: Ei, see ei ole teema, millega ma tegelen. Peab vastu niikaua kui peab. Ma ei taha ise jääda sinna kinni, ma tahaks nagu edasi liikuda.

Tanel: Need hambad valmistavad materjali ette, et see neelduks, transformeeruks. Savi osutab erinevate mälumislihaste peale, mis on ladestunud. Või on see hambakatt, mis tuleb paratamatult aja hammastele külge? Kui aja hambad teevad oma tööd (ma praegu lihtsalt improviseerin) ja muudavad kõik kaduvaks, siis midagi jääb nende hammaste külge, mille järgi me oma esivanemate elukombeid praegu teame. Midagi ikkagi kleepub sinna. Kõik sugugi ei muutu selleks savikrohvi laadseks asjaks. Aga huvitav, mille järgi see valik toimub...

Inga: Ma ei võta kunagi neid asju detailideni lahti. See on ilus mõte iseenesest, savi kleepumine, hambakatu link.

Tanel: Kuidagi tundub nagu, et see hambakatt osutab konkreetselt sellele savile. Ja savi sisaldab igasuguseid asju, ladestusi.

Inga: Savi materjalina meeldis mulle seepärast, et ta on läbi aegade olnud traditsiooniline maapõuest pärit ürgne materjal, väga märgiline.

Tanel: Aga see punane täpp... Kaart ja punane täpp. Kust see punane täpp tuleb? Ma hakkasin väga kahtlustavalt vaatama punast laiku padja peal, Liis Varese korteris.

Inga: See on väga lihtne. Mulle assotsieerus kaart – tavaliselt, kui sa kuskile sõidad, siis on kaardil “olen siin”, punane täpp.

Tanel: Aga ta jätab maha kaootilise joone? Selle punase täpi käitumine on ennustamatu? See on võibolla selline vaba lendamise tähis, millel pole kindlat trajektoori? Kust see punane täpp ilmus su teksti?

Inga: Ma arvan, et ta ongi koha tähis. Postament, mille sa maasse lööd – olen siin.

Tanel: Olgu, see on siis muutlik. Aga mask või fake – kuidas see siia ilmus? Kas see on ehk liikumisega seotud? Sa oled äkki vabam, kui sul on mask ees? Maskid emantsipeerivad. See on see karnevaliseerumine. Karnevalides on hierarhiad segamini löödud. Mask on millegi läbisurumiseks äkki vajalik?

Inga: See võib olla loomulik instinkt varjata ennast millegi taha.

Tanel: Võibolla isegi oma pesa varjata?

Inga: Jah, ka seda. Ennast varajata, pesa varjavata. Kui sa ennast varjad, siis sa juba tekitad pesa, sa oled peidus, ümbritsed ennast millegagi.

Tanel: Seal, kus on mask, seal on ka pelgupaik. Äkki see hüpe, kiss and fly, kui need virmalised on rinnus... äkki see hüpe ja mask on rituaal, mille abil sa saad oma attachmendist lahti, paned maski ette ja saad oma pesast eemale hüpata või siis on pesa sinuga. Sa ei jätagi oma pesa maha, vaid see on oma pesa leidmine iseendas, pesa on sinuga kaasas, kui sa  lennuki peale lähed – mis iganes see lennuk ka ei tähendaks, see on sõiduk. Mask on võibolla üks rituaal, mida peaks tegema, et asju (ajutiselt) maha jätta.

Inga: Kõlab loogiliselt, võib olla küll nii.

Tanel: Liis Varesel on korteril kopsuröntgeni pilt. Kui ma seal esimest korda käisin, oli see pilt tal akna peal. Suunaga sinnapoole (osutab käega), mis see olla võib, äkki põhi? Ma mõtlesin, et kui õiget aastaaega oodata ja kui veab, siis äkki näeb nendes kopsudes virmalisi, sest taevas jääb nende kopsude taha. Kui see ikka on põhjakaar.

Inga (vaikib, segab lõket): Okei, jah.

Tanel: Kas muidu kõigile on kohale jõudnud, mida sa tahtsid öelda siin? Või kas

tunned, et oled öelnud, mida sa tahtsid öelda?

Inga: Arvan küll, et sain öeldud, mida öelda tahtsin. Kas ja kuidas see kõigile kohale jõuab, on iseasi. Aga üldiselt mulle meeldib kuulata, kuidas inimesed näevad tööd, mitte rääkida sellest, kuidas ma seda mõtlen, see tekitab laiema pildi.

Tanel: Minu jaoks on see nagu tempel, mis võiks pidevalt siin olla, et inimesed saaksid käia mälu üle mõtlemas, nii nagu ongi olemas templid, spirituaalne ruum keset linna.

Inga: See, millega ma alustaisn, oligi pelgupaik. Kui ta niimoodi mõjub, siis ta on juba õigel teel.

Tanel: Achille Mbembe on kirjutanud arhiveerimisest kui kronofaagiast, aja neelamisest. Sellega kaasnevadki sellised asjad nagu templid või hauad, surnuaiad. Haud ja surnuaed on ka nagu see koht siin. Sinu majad ka võiksid mingisuguse kultuuri hauaplatsid. Aga tempelon see kindlasti, seal on dünaamiline olukord, seal on vahekord kaduva ja jääva vahel, kuigi miski pole seal jääv, sest see on materiaalne. Aga ta loob inimestega suhte, kus neile tundub, et miski on jääv ja miski on kaduv. Kunsthambad tunduvad näiteks olevat jäävad aga nad ju ikka lagunevad mingi aja jooksul. Aga savikrohvi kontrastis tundub, et nad jäävad alles, et on mingid asjad, mis jäävad alles, näiteks aja hambad. Teine asi on su vanemad tööd, mis on seinte peal. Mul tekkis tunne, et need on vaimud, inimeste vaimud, sest nad on inimkujulised. Tundub, et mingi vaim on võtnud vormi ja ta on inimese kujuline. Samas on mingi vaim võtnud vormi, et teha need savimajad, mis on ka inimtekkelised. Aga siis seal vahel on lilled, nagu need siin aias. Me ei tea, mille või kelle vormi need lilled on võtnud. Kas iseenda vormi? Et inimene võtab iseenda kujulise vormi, lill võtab iseenda kujulise vormi.

Inga: Jah, ma arvan, et need graafilised tööd viitavad kujutlusvõimeline. Miks ma tundsin, et tahaksin kasutada neid siin töös, on see, et mulle tuli meelde, kuidas nad kasvasid välja pideva kujutlusvõime stimuleerimise käigus graafiliste lehtede loomisel. Tol korral sai palju tegeletud unemaailmaga, valgete linade vahel. Ja kui sa hästi pikalt oled sellises tühjuses ja vabas valges ruumis, siis see on hästi hea stimulant kujutlusvõimele. Ja ma tahtsin seda lihtsalt jäädvustada tõmmistena graafilistele lehtedele. Mulle tundus, et see kõlaks hästi kokku mälu ja kujutlusvõime teemaga.

Tanel: Kuulsin hiljuti ühelt inimeselt, et meie planeedil on praegu inimtekkelist mateeriat rohkem kui looduslikku. Ja kui inimene paneb enda loodud mateeriasse oma hinge ja looduslik mateeria jääb sellele alla, jäävad looduse vaimud ripakile ja otsivad kohta, kuhu minna.

Inga: Ma ei ole päris kindel, kas vaim on eraldiseisev või ta on su enda peas.

Tanel: Või ta on selles nõgeses, nii palju kui seda nõgest on.

Inga: Aga sina paned selle vaimu talle sisse.

Tanel: Ma nimetan seda lihtsalt vaimuks. Pigem mõtlen seda, et maa seest korraga kasvab välja nõgese kujuline nõges. Ja ta on just nõgese, mitte auto või selle putka kujuline. Ja sa võid alati kindel olla, et ta on nõges. See on kuidagi selline paradoks...

Lõke suitseb. Kostuvad hakkide hüüatused. Majast kostub installatsiooni heli. Aegajalt kiikab maja taha mõni inimene, tervitab ja ütleb paar head sõna näituse kohta. Tänavatel kõnnivad inimesed, kes kannavad endas Inga installatsioonist, Liisi korterist ning Bohdana ja Daria raamatust saadud kogemusi. Need kogemused on nagu puulatvades rohetavad lehed, mida juured mitte kunagi ei näe.

TALK AROUND THE FIRE

Tanel Rander: You start your exhibition text with the city. You say that a city has roots and they are watered all the time. What is growing in that city from these roots?

Inga Salurand: Watering is more like a metaphor in that text. The point is that if you want to live in some place, you water that place, so that it would be habitable. And if you feel you want to move somewhere else, then maybe you’ve been watering the place where you are for too long. As simple as it is.

Tanel: Watering is like feeding something, in order to keep it alive.

Inga: Yes, and in some sense it is related with remembering. If you live in a place, where you want to remember those who lived there before, if you want to keep traditions, etc, then you cannot change your place, because through these things you water this place.

Tanel: How is it with watering memories? Meaning what you wrote – if you chew one and the same thing, you’ll develop great chewing muscles. So, how is it with watering memories – are monuments similar to trees that people plant, in order to water them and train their chewing or memory muscles? (Remark: in Estonian language the word “mäluma” means chewing and the word “mälu” means memory)

Inga: These are like milestones and reminders, notes. You make a note, in order to not forget.

Tanel: What do you think, aren’t people mistaken with something, if we see all these people watering their Bronze Soldier monument with piles of flowers (red dianthus) in Tallinn. What has gone wrong there? Do these people have huge chewing muscles and poor imagination?

Inga: I don’t say what is right or wrong, I myself feel that one shouldn’t water one and the same place all the time. You could just move around and give water to different places. In some sense we grow our own burden, when we water monuments. And at some point we feel such heaviness. 

Tanel: The burden of memory that can become an obstacle.

Inga: Yes, the burden of memory that means directly the space or time that doesn’t exist, but you still carry it with you. And when you are, where you are now, you still carry so much places and memory locations.

Tanel: In your installation these clay figures or buildings are mixed with plants. Are there any references to watering? Some of them need water, I even remember you were watering them. I was thinking that you were watering the houses, but you did it for plants. Does it express some kind of contribution...

Inga: I can answer to this very simply. I felt that there was a need for something organic between these houses. Something that has roots.

Tanel: Because houses don’t have roots? 

Inga: Depends on house. Depends, who is living there or if there is anyone living there at all. Maybe nobody needs to live there, but there are still memories that keep existing. And they still have roots, I think. 

Tanel (pointing towards the shashlyk bar): This house also has some kind of roots....

Inga: People who live in Rakvere remember that house because of certain rooms. It relates to them with certain people, their own personal experiences and memory clips.

Tanel: If a house has roots, which can be memory, for example, then the trunk and leafage of the house exist inside people and their memories. People carry the memories.

Inga: Yes, maybe. 

Tanel: The basic structure of your buildings is ball or circle. You also wrote about the concept of nest, and a nest is definitely a circle, it is like genesis of the world around you, 360 degrees. Why there is no escape from these forms? People try to create complicated constructions, but I still feel that everything can be reduced to a circle...

Inga: Nowadays there are hardly any circle shaped houses. Mainly they are squares. I liked to play with geometrics, so that I’d have circles as well as squares.

Tanel: Are they always hollow inside?

Inga: Yes, they are. Someone also noticed that they don’t have doors. That is also not important for me. I like that they don’t have roofs, as they are empty inside. They are in vertical relation, instead of horizontal. A door doesn’t need to be put on a side like we are used to.

Tanel: What are we doing, when we are building such houses? Occupying the void? Or building a wall around the void, creating some isolated space?

Inga: I feel we just need that nest, that safe space, protected by external conditions. Inevitably it takes an empty place. It is because of necessity. 

Tanel: The issue of leaving the nest seems complicated. “Kiss and Fly” means the zone, where you can leave something like that, your attachment.

Inga: It is a threshold zone, it is not this, yet not that, but somewhere in between.

Tanel: But what does it mean that your lungs are full of aurora borealis, when you are making that jump or shift?

Inga: I think it is about sensing. I tried to find the right word for that sensing.

Tanel: Is it like a call from somewhere else? Or should it be like a natural phenomena that takes you over, when you leave the nest and make that jump?

Inga: Leaving the nest doesn’t mean that you should leave your home or that you should move somewhere physically. I rather think that you should leave your home where it is in your mind. When people think about their home, they often mean their first home, childhood home that makes them feel warm and safe. If you ask people, what is their home, they often describe their childhood home. A lot of warmth and safety come along with it. It is a refuge, a sanctuary. 

Tanel: Suddenly that human figure came to my mind. The one where these white threads come from and attach themselves into the houses of the city. That giant human figure is like aurora borealis that have raised above the city.

Inga: Yes, it is possible to see it this way.

Tanel: Can it be some transcendent symbol? Something you should remember when you are too much attached to life?

Inga: I mostly do these things by intuition and I don’t think about transcendence. But all these associations are correct, it can mean this and that. At some point I cannot explain things I do, they just seem right or I need to connect different materials by some mid-materials. For me this figure creates dynamics into that space, some kind of movement that is signified by a beam.

Tanel: Regarding teeth, I think a lot about the teeth of time. They work all the time. You make an exhibition or an artwork and then it just disappears. If not physically, then in the sense of meaning. How do you see these teeth of time in relation to your artistic work? Does it survive these teeth? Do you think about such things?

Inga: No, that is not something I work with. It survives as long as it does. I don’t want to get stuck there, I’d rather like to move on.

Tanel: These teeth prepare material to be swallowed and transformed. The clay refers to different types of chewing muscles that have decomposed and deposited Or is it rather dental plaque that inevitably sticks to these teeth? When the teeth of time work (I’m now just improvising here) and make everything dissolve, then something will stick to these teeth and because of that we now know how our ancestors lived. So, something gets stuck! And everything will not become this clay mass at all. But I wonder how is it selected... 

Inga: I never take things things into details. It is a beautiful thought as such, the sticking of the clay, the link with dental plaque... 

Tanel: Somehow it feels that dental plaque directly refers to that clay. And clay consists of all kinds of things, sediments.

Inga: I liked clay as material because it has been traditional and primeval material throughout times. It is very meaningful.

Tanel: But the red dot... The map and the red dot! Where does it come from? I started to develop paranoia towards a red dot on the pillow in the apartment of Liis Vares. 

Inga: That’s very simple. I associated it with a map. Usually, when you drive somehwere, the map shows you a red dot, saying “I am here”. 

Tanel: And it leaves a chaotic trace? The behavior of this red dot is unpredictable? Can it be the sign for free flying with no direction? Where did you get this red dot into your text?

Inga: I think it is the sign of a place. A pedestal that you hit into the ground – I am here.

Tanel: And it is variable. Alright. But regarding mask or fake – how did that appear? Is it related with movement? Do you feel more freedom, when wearing a mask? Masks tend to emancipate. It is called carnivalization. In carnivals hierarchies and orders are mixed up. Maybe a mask is necessary for some breakthrough?

Inga: It can be a natural instinct to hide yourself behind something.

Tanel: Maybe hide your nest?

Inga: Yes, also that. To hide yourself and your nest. When you hide yourself, then you already create a nest. You are hidden, you surround yourself with something.

Tanel: Where is a mask, there is also a refuge. Maybe that jump, Kiss and Fly while aurora borealis takes a place in your chest... maybe that jump and that mask are part of a ritual that helps you to get rid of your attachment. You put a mask on and you can make a jump away from your nest. Or the nest is still with you and you never leave it. It is rather about finding a nest within yourself and the nest is with you when you jump on a plane – whatever that plane would mean, generally it is a vehicle. So, the mask is perhaps a ritual that one should to in order to make temporary shifts.

Inga: Sounds logical, yes, it can be like this.

Tanel: Liis Vares has a lung X-ray at home. When I went there for the first time, it was taped onto a window, towards there (pointing with hand), which might be the North? I thought that if she would wait for the right season and if there is luck, there might be aurora borealis seen in these lungs. In case it is really Northern sky behind that window. 

Inga (mixes ashes in silence): Okay, yes.

Tanel: Have people realized what you wanted to say here? Or do you feel that you have said everything you wanted to say?

Inga: Yes, I think I said everything what I wanted to say. How and if that has reached everybody – that’s another story. But usually I like to listen how people see the artwork, instead of talking about how I see it. It widens the vision, I guess. 

Tanel: To me this work is like a temple and I think it should be here all the time. So that people could come and think about memory. Just like temples and other spiritual spaces exist in towns.

Inga: I stared with the refuge. If it has such effect, then I think it is on the right way.

Tanel: Achille Mbembe has written about archiving as chronophagia, swallowing of time. And temples, graves and graveyards come along with it. A grave and graveyard is like this place here. Your houses look like tombs of some kind of culture. But it is definitely a temple, with its dynamics and relation between the dust and eternity. Although nothing is eternal there, it is all material. But it creates a situation for people, where they sense that the dynamics between dust and eternal is present. Fake teeth seem to be eternal, but still they will dissolve. But in contrast with clay plaster it seems like they are permanent. That there are some things that exist longer than us, for example the teeth of time. The other thing is your earlier work on the walls. I had a feeling that they are ghosts of people, as they are human shaped. Seems like a spirit has taken a human form. But there is definitely a spirit that has given form to these clay houses. As these are also man made. But there are also flowers, like those here in the garden. We don’t know who’s form have these flowers taken. The form of their own? As humans take the form of themselves, so do plants?

Inga: Yes, I think these graphic works refer to imagination. I felt I wanted to use them here because I remembered how they grew out of constant stimulation of imagination, when I was making these graphic pieces. Back then I worked a lot with night dreaming, between white sheets. And if you stay in such void for a long time, in a free white space, then it stimulates your imagination very well. And I simply wanted to document this in graphic form. I felt it would harmonize well with issues of memory and imagination.

Tanel: Lately someone said that man made matter exceeds natural matter on our planet. And if humans put their spirit into their production and if there is less natural matter than man made matter, then the spirits of nature are loose and they are looking for a place where to go. 

Inga: I’m not completely sure if a spirit is a separate entity or if it exists in your head.

Tanel: Or it exists in this nettle here, as much as we have this nettle. 

Inga: But you put this spirit into it.

Tanel: I just call it a spirit. I rather mean something like this – a nettle grows out of ground. And it is a nettle shaped nettle. Not shaped as a car or this kiosk there. And you can always be sure that it will be a nettle. It is like... kind of a paradox.... 

The fire is smoking. Jackdaws make noise. The sound of installation is leaking from the house. Sometimes a visitor gives a glance to the backyard and says some nice words about the exhibition. People are walking on the streets and carry along the experiences from the works of Inga, Liis, Bohdana and Daria. These experiences are like leaves at the treetop that the roots never see.