MÄRKMED ŠAŠLÕKIBAARIST
Esimene külaskäik 03.07.22
Rakveres on üks endine šašlõkibaar, uppunud maltsa sisse, mis on üle pea kasvanud. Aias on pruunid hammastega pead, mis, nagu räägitakse, hakkavad mingit juttu ajama, kui töö valmis saab.
Sees on elevandisõnnikust (okei, savikrohvist) kokku mätsitud väikene linn, kus majad meenutavad pääsukeste pesi. Töö nimi on “Kiss and Fly”, mis räägib mäletamisest, mälumisest, turvatundest, kinnihoidmisest, lahtilaskmisest.
Sõnniku asemel on tegelikult savikrohv, mis on segatud õlgedega, hammastega, proteesidega, mis saadud hambaarstidelt. Vahepeale on puistatud tänavagraanuleid, siin-seal kasvab pottides taimi. Kuskilt tuleb suitsu. Kuskil on proteesidest ja hambaklambritest tehtud väikesed skulptuurid mis heidavad varju. Ja laest langeb alla riie, millel kujutatud orientaalse alatooniga inimfiguuri. Sealt kulgevad valged niidid sõnnikust kokku mätsitud linnani.
See võib olla tõepoolest linn. Ja on ka miski, mis on kerkinud linna kohale. Ja see miski on ühendatud linnaga valgete niitide kaudu. Linn on tehtud sõnnikust ja sellest materjalist, millest tehakse pääsukesepesi.
Mispärast on inimfiguur valgete niitide kaudu linnaga ühendatud?
Kiss and fly tähendab seda, kuidas eraldutakse harjumuspärasest, kodusest ja intiimsest ning lennatakse ära. Mõelgem, et see harjumuspärane, kodune ja intiimne on elu. Mõelgem, et äralendamine tähendab elust lahkumist või lahtilaskmist. Kiss and fly on lennujaamades asuv lahkumise tsoon. Kiss on sümboolne viimane kontakt eluga. Peale seda lennatakse ära.
Mis on need rituaalid, mis eelnevad äraminekule, lahtilaskmisele?
Savikrohvist (või sõnnikust) linn meenutab sitta ja huumust, lagunemise jääki, sinna sisse on segatud kunsthambaid – üks väheseid asju, mis tänapäeva inimesest järele jääb. Ja seest õõnsad, pääsukesepesi meenutavad majad viitavad sellele, et hingelind on sealt lahkunud. Või vastupidi – pesa on tühi ja ootab uut elanikku. Sest elu on ring, me tuleme ja läheme, tuleme ja läheme, jne.
Sellises olustikus, mis ilmselgelt kestab kauem, kui me hoomata suudame, pole mõtet eraldada minevikku, olevikku ja tulevikku. Kui sõnnik ja huumus on alati seal, siis on hing ka alati seal. Hinge võime otsida vormist, mis ta sõnnikusse jätnud on. Ilma hingeta oleks sõnnik meie mõistes vormitu. Ilma hingeta poleks sõnnikut olemaski.
HAMBAD. AJA HAMBAD!
Tühjuse ümber koondunud elevandisitt
Elephant shit has gathered around the void
(kommentar/comment, Tanel Rander, September 2022)
05. juuli 2022
Pičku Matter
Kui on matter, oletame, et huumus või sitt, siis mis on selle kõige algelisem struktuur, mida inimene suudab anda? Alustada tuleb sellest, milline on teie suhe matteriga. Oletame, et te olete kaelani matteris. Kui nii, siis olete te matterile juba struktuuri andnud. Kaelast allapoole jääv keha on jätnud matterisse oma ilma peata inimese kujulise jälje. Aga inimene on kaduv, ta haihtub õhku ja struktuur jääb alles. Kui pole ühtegi olendit, kes inimese jälje ära tunneks, võib öelda, et matterisse on jäänud lihtsalt auk. Auk on kõige fundamentaalsem struktuur. See on kas õõnsus matteri sisemuses või õõnsust ümbritsev mass. Ümbritsemises võib aga kahelda. Isegi kui matteri – nt elevandisitahunniku – keskel asub üksik õhumull, ei saa öelda, et elevandisita hunnik seda mulli ümbritseb. Selle mulli sisepinnal võib elada olend, kelle nägemise kaugus on meie mõistes täiesti olematu. Liikudes mööda mulli sisepinda, ei takista teda miski. Seega on tema liikumine igavene. Gravitatsioon võib (olenevalt olendist) tekitada selles liikumises teatud iseärasusi. Ja kui ta on meie sarnane olend, veedab ta ilmselt suurema osa ajast mulli sisepinna põhjas. Vahel ka mulli seinale toetudes. Kui ta juhtub olema nahkhiir, siis võib ta hoopis mulli laest pea alaspidi alla rippuda.
Mida siis kujutab endast savikrohvist või elevandisitast tehtud asi, mis on seest õõnes? Jätkem kõrvale igasugused anumad ja muud instrumendid, inimene ei ela üksnes leivast, kõik tema ruumivajadused ei ole meile harjumuspärases elus sugugi väljendust leidnud. Kas tõesti on see huumuse katse õhku neelata? Või kuidagi õhu ümber koonduda? Aga mille alusel valib ta endale kuju? Kas õhus on midagi (nii nagu eespool asus inimene kaelani sõnnikuhunnikus), mille järgi ta võiks kuju võtta?
Õhus on inimese psüühe. See asub seal, kus on palju ruumi, nii et kondid, liha ja siseorganid ei jää ette. Need instrumendid kuuluvad psüühe teenistuses olevale agendile, kes psüühe ilmingutest monumente valmistab, nii et kondid klõbisevad.
Ülestähendused aiast:
Ootamine. Tellingud.
Kui tahad teise linna kolida aga millegipärast ei saa, siis kasta lihtsalt vähem.
Jungi maja, korrused.
Esivanemate hambakatt – fossiliseerunud mikroorganismid.
Inimestel, kes on väga pikalt üht ja sama juttu mälunud, on väga tugevad mälumislihased aga
kehv kujutlusvõime.
Monument – ühiskondlik kaasavara.
Monument – mälupilt, mis organiseerib ruumi.
Punane täpp, millest jääb maha joon, mis on kontrollimatu.
Maski tagant ei näe sisse ega välja.
Päike tõuseb idast ja loojub läände – mõõdupuu, mida saab keerata.
Kohapeal tehtud märkmed:
Linn asub mäel, seal on arhitektuur kõrvuti lilledega, taimedega, mis kasvavad niisama (kuigi on potis). Seal on tänavagraanulid, mis on loogiline. Ja keraamili ste plaatide killud, mis viitavad ülejääkidele. Arhitektuurile langevad valged niidid kõrgemalt jõult, mida sümboliseerib orientaalne inimfiguur, mille tagant kumab valgusallikas. Linna tagant tõuseb tossu, mis viitab lavastuslikkusele. Prožektorid teevad seda samuti. Seintel on graafilised pildid, varasemad tööd, mis kujutavad vaime.Tööd kannavad nime “Visitor” (“külaline”). Need näevad väljanagu vaimud, mis on linade alla pugenud. Vaim kasutab mateeriat, et võtta vormi. Vaimud on seal inimese kujulised. Eraldiseisvad asjad on taimed, lilled. Inimene pole neid teinud ja pole teada kelle vaimud need on, mis sellisel viisil vormi võtavad. Nemad on looduse vaimud, inimtekkelised vaimud on “külalised”. Kui linnaobjektid sisaldavad hambaid, siis hambaklambrid on linna kõrvale eraldi näitusena välja pandud. Lisaks klambritele on seal ka varjud, mida nad maha jätavad.
Mille ümber on koondunud taim? / What is the plant gathered around?
(kommentaar/comment, Tanel Rander, 2022)
06. juuli 2022
Põgus külaskäik. Seinale on tekkinud tiibadega munn. Just sai kellegagi räägitud sellest, kuidas eneseleidmine tähendab võitu munni üle (vt Baturini "Karu süda"). Munn – elutahe ja/või takistus? Kujutagem ette monumenti ratsanikust, kes on munni üle võidu saavutanud ja torkab seda odaga.
Suitsune ruum. Madal undamine, mis kõlab hoiatavalt. See on nagu tempel, kus meenutatakse surelikkust. Seinale, nurka, hambaklambrite riiuli alla on tekkinud uus visuaalne töö. Ja seina äärde on tekkinud kaks peeglit, millest ühe viisin ära külaliskorterisse.
Siin oleksid nagu iga päev peied. Seintel on pildid vaimudest, keskel on kadunuke, eemal on tasuta õlu.
07. juuli 2022
AJA HAMBAD
Närivad kõike olevat, transformeerivad selle massiks, mida saab neelata.
AJA NEELAMINE. KRONOFAAGIA. ARHIIVID.
Selleks, et aja hambad saaksid pureda ja närida, on vaja mälumislihaseid. Mida rohkem mäletseda, mälestustes kinni olla, seda tugevamad on mälumislihased ja seda väiksem on kujutlusvõime, nagu ütleb Salurand.
Need aiapäkapikud pole midagi muud kui kõdunenud mälumislihased koos tehislike proteesidega. Kui pole mälujat, pole ka mälu, sest ainuüksi hammastest ei piisa, on vaja lihaseid, orgaanilist elu.
Orgaaniline elu, millel on samasugune looduslik vorm nagu on taimedel, muutub varem või hiljem ühtlaseks massiks. Pole võimalik öelda, et see hambaid ümbritsev huumus sisaldab mälumislihaseid. See sisaldab lõputul hulgal kõikvõimalikke asju. Kõike, mis kunagi hingas ja liigutas, kasvas, tuule käes sahises.
I EAT TIME, I EXCRETE TIME (MA SÖÖN AEGA, MA SITUN AEGA)
(parafraseerin Katrin Koskaru kaudu Wislawa Szymborskat)
Aja muutumine ruumiks hammaste ja mälumislihaste kaudu.
Mäletella, kujutella?
Mäletada, kasvatada lihaseid, toota sitta.
Kujutleda, lennata, suudelda elu ja edasi lennata.
Pühad valged niidid, pühad valged köidikud
Holy white threads, holy white fetter
(kommentaar/comment, Tanel Rander, September 2022)
NOTES FROM THE SHASHLYK BAR
First visit 03.07.22
There is a former shashlik bar in Rakvere, now taken over by weed. In the garden I saw some brown heads with teeth. These heads are going to talk, as they told me.Went inside. There is a town built by elephant shit (okay, it’s clay mixture). Houses that look like swallow nests. The work is titled “Kiss and Fly” and it is supposed to speak about remembering, chewing, sense of security, attachment and letting go. Instead of elephant shit, there is clay plaster, mixed with straws and teeth (artificial) that have been gathered from dentists. I see also granules and plants. There is smoke. Small sculptures made of dentures and dental clips. Nice shadows they lay. A cloth falls down from the ceiling. There is a human figure on it, with a slight oriental touch.
White threads come out of it as it gets attached to the elephant shit houses of the city. It really is a city. And there really is something that is standing above the city. And this something is really connected by white threads. The city is made of shit and the material that swallow nests are made of. What is about the white threads between this human figure and the houses? Kiss and Fly means separation from what is habitual, homely and intimate. Separation and flying away. Lets say, this habitual, homely and intimate means life. Lets say, flying away means leaving life, letting it go. Kiss and Fly is the leaving zone that exists in airports. Kiss is a symbolic last contact with life. After which you leave. What are the rituals that we do before leaving and letting go? The clay (or shit) city reminds me shit and humus, leftovers of decomposition. False teeth have been mixed into it – these are the few things that are left from contemporary humans.
And the hollow houses that look like swallow nests say that the spirit bird has flown away. Or on contrary – the nest is empty and waiting for a new resident. Because life is a circle, we come and go, we come and go, etc. Under such conditions that last longer than we can grasp, there is no point to separate the past, the present and the future. If shit and humus are always there, then the spirit is also always there. We can search for the spirit from the form (trace) that it has left into shit. Without spirit, the shit would be shapeless in our sense. Without spirit there wouldn’t be no shit at all.
TEETH! THE TEETH OF TIME!
05. 07. 2022
Pičku Matter
If there is matter, let’s say, humus or shit, then what is its most elementary structure that a human can give to it? We should start from your relationship with the matter. Let’s say, you are inside of the matter up to your neck. If so, then you have already given a structure to the matter. From the neck down, your body has left a trace into the matter. It is shaped like a human without a head. But a human being is impermanent. It fades into the air, but its structure will remain. If there is no one to recognize the trace of a human, then let’s call it just a hole inside the matter. A hole is the most foundational structure. Either it is a hollow inside of The Matter. Or a matter that surrounds The Hollow. Although we can doubt in the act of surrounding. Even if the matter (elephant shit) holds an air bubble inside, I cannot say that the pile of elephant shit surrounds that bubble. What if someone is dwelling on the inner surface of that bubble? And let’s say, his/ her sight is very short, compared to us. He/she is totally free to move along the inner surface of that bubble. Therefore he/she can keep moving forever. Although he/she can be affected by gravity, depending on what he/she is like. If he/she is like us, then he/she would spend most of his/her time at the bottom of that bubble. Sometimes he/she can also lean against the wall of the bubble. But if he/she is a bat, he/she would hang from the “ceiling” of the bubble. So, how should we call a hollow object that has been made of clay plaster or elephant shit?
Let’s forget about containers and other instruments, a human being doesn’t just live out of bread, this conventional life doesn’t let our spatial needs to be expressed at all. Is this really the attempt of humus to swallow air? Or to gather around the air? But how does’t it select its shape? Is there something in the air (like there was a human inside of shit up to his/her neck) that designates the shape? There is human psyche in the air. It dwells in places with lots of space, so that bones, flesh and internal organs won’t become an obstacle.
Those instruments belong to an agent that serves the psyche and builds monuments after its manifestations, and you can hear its bones rattle.
Notes from the garden:
Waiting. Scaffolding.
If you want to move to another town, but for some reason you cannot, then give less water.
The house of Jung. Floors.
Dental plaque of the ancestors – fossilized micro-organisms.
People who have been chewing one and the same tales for a long time have huge chewing
muscles but poor imagination.
Monument – a social dowry.
Monument – memory clip that organizes the space.
A red dot that leaves an uncontrollable trace line.
No sight from the mask, no sight into the mask.
The sun rises from the east and sets into the west – a measure that you can turn.
Notes from the site:
The city sits on a hill, there is architecture next to flowers and plants that grow by themselves (although in pots). There are granules and it makes sense. There are fragments of ceramic tiles that refer to excess. White threads fall onto the architecture from a higher power that is symbolized by an oriental human figure, bright light glowing behind its back. Steam rises behind the city, which is a symptom of staging. So are the light projectors. There are graphic works on the wall, made in the past. They represent ghosts. And are called as “Visitor”. They look like ghosts that hide under bed sheets. A ghost uses the matter to take a shape. We see human shaped ghosts. But how is it with plants and flowers? They are not man made. We don’t know who’s ghosts are behind them. Who’s ghosts take such shape?
These are the ghosts of nature, while man made ghosts are “Visitors”. The objects of the city contain teeth, while the dental clips constitute a separate exhibition next to the city. These clips lay nice shadows.
06. 07. 2022
A short visit. A cock with wings has emerged on the wall. Today someone said that finding your Self means conquering the power of cock (see Nikolai Baturin’s “Bear’s heart”). The cock – a will to live or an obstacle? Let’s imagine a monument of a horseman and his victory over a cock that he stabs with a spear. The space is full of smoke. Low drone sounds like a warning. It is a temple of remembering mortality.
A new visual work has emerged on the walls, into the corner and under the shelf with dental clings. And there are two mirrors leaning against the wall. I took one of them and brought it into the guest apartment. Here are funerals every day. In the middle of the room there is the deceased one. On the walls there are pictures of ghosts. Free beer is in the distance.
07.07. 2022
TEETH OF TIME
They bite everything that exists. Transform everything into a mass to be swallowed. SWALLOWING TIME. CHRONOPHAGIA. ARCHIVES. The teeth of time need chewing muscles. The more you chew, the more you are stuck in memory, the stronger your muscles are, the smaller is your imagination. So says Inga Salurand.
Those garden dwarves are nothing else but rotten chewing muscles together with fake teeth. As there is no chewer, there is no memory.
Because teeth alone are not enough. We need muscles, we need organic life. Organic life that has same natural shape as plants will become the matter, sooner or later. We cannot say that the humus surrounding the fake teeth contains chewing muscles. It contains endless amount of things. Everything that once used to breathe, move, grow and whisper in the wind.
I EAT TIME, I EXCRETE TIME
(paraphrasing Wislawa Szymborska via Katrin Koskaru)
Time becomes space through teeth and chewing muscles.
To remember, to imagine?
To remember, to grow muscles, to produce shit.